Eesti seadusandluse kohaselt tekib hoolduskohustus oma pereliikme suhtes tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseadusest. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seda täiendab Perekonnaseadus, mille kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. Seega esmane isik, kes vastutab hooldusvajaduse tekkimise korral, on pereliige. Kui lähedaste või perekonna võimalused pole piisavad, siis tegelevad hooldamise korraldamisega peamiselt kohalikud omavalitsused.

 

Pereliikme või lähedase hooldaja on kohustatud:

  • tagama piisava kõrvalabi ja juhendamise hooldatavale, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise ja suhtlemisega;
  • tagama hooldatava ohutuse, kui hooldatav oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale;
  • korraldama hooldatavale võimaldatud sotsiaalhoolekande teenustega seotud dokumentatsiooni, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise dokumentatsiooni;
  • korraldama transpordi sotsiaalhoolekande teenusele ja tagasi;
  • tegema koostööd kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnaga toetuste ja teenuste taotlemisel;
  • tagama hooldatava igakülge väärika toimetuleku.

 

Pereliikme või lähedase hooldajal on õigus:

  • taotleda hooldatavale hoolduse seadmist ja hooldaja määramist; korraldab kohalik omavalitsus;
  • taotleda tugiisiku ja isikliku abistaja teenust; korraldab kohalik omavalitsus;
  • taotleda hooldajatoetust; korraldab kohalik omavalitsus;
  • taotleda riigi rahastatavat lapsehoiuteenust puudega lastele; korraldab kohalik omavalitsus;
  • kasutada intervallhooldust, et hooldaja saaks puhata; osaline või täielik omafinantseering;
  • taotleda töötava hooldajana lisapuhkust.

 

Küsi lisainformatisooni oma kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast, et kindlustada just Sulle rakenduvad toetused ja teenused.